Selle aasta alguses jõudsid meieni uuenenud rahvastikuandmed, mis näitasid, et Järvamaa elanike arv on jätkuvalt langustrendis. Tõsi, elanike arvu langus ei ole olnud nii suur kui seda prognoositi 2012. aastal – toona räägiti, et elanike arv võib langeda 2023. aastaks 26 970ni. Täna elab meid Järvamaal kokku aga 29 614 inimest. Kas põhjust on rahuloluks või peaksime jätkuvalt meie maakonna arengu pärast muret tundma?
Kui analüüsida erinevate statistiliste näitajate põhjal Järvamaa elanikkonda ning selle muutumist, siis selgub, et meie maakonna rahvaarvu vähenemise peamine põhjus ei ole mitte negatiivne iive, vaid ränne. Kuigi meie maakonna omavalitsustes sureb rohkem inimesi kui sünnib, siis vastav kordaja jääb samasse suurusjärku nagu on see mujal maailmas.
Murelikuks peaks meid aga tegema maakonnast välja rändavate inimeste arv. Kuigi on näha, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on hakanud väljaränne maakonnast pidurduma, siis numbrid on jätkuvalt märkimisväärsed. Kui võrrelda 1.jaanuar 2023 ja 1.jaanuari 2024. aasta Järvamaa elanikkonna kahanemise numbreid, siis selgub, et meid on jäänud siin maakonnas aastaga 200 inimese võrra vähemaks. Võib tunduda, et number polegi väga suur, kuid see number mõjutab meie kõigi elu. See tähendab, et meie omavalitsustel jääb saamata 200 inimese võrra maksuraha, mille eest töös hoida meie maakonna koolimaju, lasteaedu ja palju muud – mõjud on märkimisväärsed.
Tulles nüüd metafoori ning valikute juurde, mida pealkirjas mainisin. Kujutagem ette, et teie ees laual on pisikene Eesti kaart ning asetate sellele sõõriku – näete, et magusama osa alla jäävad Tallinn, Tartu, Pärnu ning teised Eesti suuremad keskused. Magusam osa ehk paremini tasustatud töökohad, uuenenud elamufond, võimalused enese arenguks (ülikoolid, kolledžid jne). Kesk-Eesti aga magusa osaga kaetud paraku ei ole. Minu hinnangul kirjeldab see tänast positsiooni, kus me täna oleme.
Ideaal ja eesmärk, kuhu peaksime maakonnana pürgima on aga olukord, kus asetame Eesti kaardile kaneelisaia, mille ääred on küll magusad, kuid mida keskosale lähemale, seda paremaks ning maitsvamaks küpsetis muutub. Ehk siis mõttelaad, et suurtes Eesti keskustes on küll hea aga meil siin Järvamaal on veel parem.
Statistikaameti poolt välja toodud andmete põhjal võib öelda, et igapäevaselt käib Järvamaa tööealisest elanikkonnast 30,6 protsenti väljaspool maakonda tööl – olgu selleks, siis Tallinn, Tartu või mõni muu keskus. Siinjuures tasub esile tuua, et vastava näitaja Eesti keskmine protsent on 14,4. See mõneti kinnitab minu poolt välja toodud sõõriku näidet, mis räägib, et kuskil on midagi parem, midagi tehakse kuskil teisiti.
Mulle tundub, et meie maakonna ning Kesk-Eesti laiemaks probleemiks on see, et meil puudub ühine identiteet. Üha enam teeb muret, et riiklikul tasandil ei räägita enam Kesk- Eestist vaid pigem on läinud nii, et Päästeameti kaardil on Järvamaa osa Lääne-Eestist, selleks, et mõnest projektifondist toetust saada liigitatakse meid lausa Ida-Virumaa alla. Sarnaseid näiteid võib tuua veel ja veel.
Statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit on oma kirjutistes välja toonud, et just identiteedi kujundamine võiks olla üks lahendusi, kuidas väljarändele pidurit tõmmata. Teame ju kõik setu identiteedist, mis on mõneti aidanud Põlvamaa rahvastiku vähenemist pidurdada. Sarnaseid näiteid võime tuua kultuurilembetest mulkidest kuni jonnakate saarlasteni välja. Peaksime aga küsima endilt, kes meie oleme? Oleme me arvamusmaakond, rohemaakond või miskit hoopis kolmandat? Küsimus, millele on vaja leida vastus.
Rahvastiku väljarände peatamiseks on vaja tarvis mitut komponenti ning ei ole ilmselt olemas ühtset võluvitsa, mis lahendab kõik probleemid. Peamiselt tegelevad meie maakonna arendamisega kohalikud omavalitsused ja mõningal määral äsja loodud sihtasutus Järvamaa. Ilmselt teavad paljud lugejad, et Eesti omavalitsustel on käimas keerulised ajad, kus rahalised vahendid on piiratud ning erandiks siinkohal ei ole ka Järvamaa omavalitsused. Seetõttu on keeruline ka oodata hüppelist muutust või kannapööret, mis on juhitud meie omavalitsuste poolt.
Oluline on aga mitte niisama käed rüpes istuda, vaid on vaja tegutseda. Mulle meeldib viimase maavanema Alo Aasma poolt välja käidud mõte, kus tõi esile, et meie omavalitsustegelased ning maakonna arengu eest vastutavad inimesed peaksid üha enam oma aega veetma ministeeriumite koridorides ning tegema lobitööd Järvamaa heaks.
Peame leidma inimesed, kes kaitseksid Järvamaa huve riiklikul tasandil. Võime näha, et küll luuakse eriprogramme Kagu-Eesti jaoks, küll Ida-Virumaa jaoks. Paraku on jäänud nendest programmidest välja Kesk-Eesti. Peame tegema järjepidevat tööd, et olla pildis oma murede ja rõõmudega poliitikakujundajate seas.
Kui rääkida teguritest, mis võivad mõjutavad rännet, siis ei saa me üle ega ümber töökohtadest. Mulle tundub, et omavalitsustena keskendume liiga palju erinevate tööstus- ja ettevõtlusalade loomisele, kuid unustame ära nö targad töökohad. Hea meel, et SA Järvamaa eestvedamisel on tulemas Kesk-Eesti koodikool, mis annab võimaluse meie inimestele ennast IT valdkonnas harida – teame ju kõik, et infotehnoloogia valdkonnas on palgad kõrged. Peaksime olema avatud mõttelaadiga ning mõtlema, kuidas veelgi sellised algatusi Järvamaale tuua, et anda meie inimestele võimalus ümberõppeks ning arenguks.
Meie maakonna suureks murekohaks on ajale jalgu jääv elamufond – see takistab otseselt noorte maapiirkonda elama asumist. Aeg on näidanud, et olgu majanduses buum, langus või stabiilsus, ettevõtja naljalt Järvamaale investeerida ei julge. Olgu näitena siia toodud fakt, et viimase 30 aasta jooksul on Järvamaale ehitatud vaid üks uus kortermaja. Kuigi riik on tulnud appi ja toetab kortermajade loomist, siis meie omavalitsuste keeruline rahaline seis ei anna võimalust meetmest osa saada, kuna omaosaluse jaoks rahalised vahendid puuduvad.
Olen kindel, et täna tehakse palju tööd, et Järvamaa elu edasi liiguks. Küsimus on – kas piisavalt?
Kui tulla tagasi loo algul kasutatud metafoori juurde – kui peaks tegema valiku sõõriku või kaneelisai vahel. Kuigi mõlemad maiustused on maitsvad, siis mina eelistaksin kaneelisaia – maakond Eesti südames, kus on olemas sobiv töö, meeldiv elukeskkond ning võimalused enese arenguks.