Kuigi ühiskondlikul tasandil on laialdaselt teadvustatud, et meie noored liiguvad vähe, siis reaalseid, süsteemseid ja igapäevaelu puudutavaid samme selle mure lahendamiseks kohtab harva. Seda mõtet kinnitas ka Järvamaa liikumisharrastuse seminar, mis toimus 11. aprillil ja kus arutati, kuidas saaksime koos kogukonnana liikumist edendada.
Liikumise vajalikkus ei vaja tegelikult enam tõestamist – teadus on selle töö ammu ära teinud. Regulaarne liikumine toetab vaimset ja füüsilist tervist, parandab õpitulemusi, tugevdab immuunsüsteemi ning vähendab riski haigestuda mitmetesse
kroonilistesse haigustesse, nagu näiteks südame-veresoonkonnahaigused. Tervise Arengu Instituudi ja Statistikaameti andmetel on Järvamaal keskmine tervena elatud eluiga vaid 51,93 aastat. Võrdluseks – Harjumaal on see näitaja üle kümne aasta
kõrgem, 62,27 aastat. Küsimus pole ainult statistikas, vaid inimeste elukvaliteedis – kas me tahame, et meie noored elaksid kaua ja tervena või veedaksid oma elu keskeast alates haiguslehtedel ja ravijärjekordades?
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab lastel ja noortel liikuda vähemalt 60 minutit päevas mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Kui võtta seda tõsiselt, peaks Eesti koolides olema igapäevane liikumisõpetuse tund elementaarne norm. Tegelikkuses on enamikus koolides liikumistunde vaid kaks korda nädalas. See ei ole piisav.
Olen seda teemat arutanud mitmete kohalike omavalitsuste juhtidega. Põhjendus, mida tihti kuulen, on see, et õpetajaid pole võtta ja see nõuab lisaraha valla eelarvest. Aga ma küsin vastu: kumb on kallim – kas täna palgata üks liikumisõpetaja või homme maksta kümnete inimeste ravikulusid? Või veelgi enam – kaotada töövõimelised inimesed juba enne pensioniiga?
Näen, et meie kohalikel omavalitsustel – Türi ja Järva vald ning Paide linn – on siinkohal võtmeroll. Mitte ainult hariduspoliitika kaudu, vaid laiemalt – elukeskkonna kujundajana.
Mina olen elukutseline sportlane ning viimastel kuudel viibisin väikeses Soome alevikus, kus oli umbes 100 õpilasega kool. Mis mind üllatas – sõltumata ilmast, sõitsid lapsed kooli jalgratastega. Olgu väljas +20 või –15 kraadi. Miks? Sest infrastruktuur võimaldab seda – kergliiklusteed on olemas ja neid hooldatakse regulaarselt, ka talvel. See ei ole juhus – see on teadlik poliitika.
Nii Järvamaal kui ka mujal Eestis ei ole haruldane pilt, kus lapsevanemad toovad oma lapsed autoga otse koolimaja ukse ette. Põhjamaades on seevastu suudetud see trend murda – seal on teadlikult kujundatud liikumist soodustav koolikeskkond.
Mitmel pool on haridusasutuste ümbruses kehtestatud isegi autoliikluse piirangud või täielikud keelud teatud kellaaegadel, et julgustada lapsi kooli tulema jalgsi või jalgrattaga. See loob turvalisema ja aktiivsema koolitee ning toetab liikumisharjumuste kujunemist juba varasest east.
Kindlasti ei saa kogu vastutust noorte liikumisharjumuste kujundamisel panna ainult kohalikele omavalitsustele. Väga suur roll on perel – just sealt saab alguse hoiak liikumise ja tervislike eluviiside suhtes. See, kas noor liigub, mida ta sööb ja millised harjumused kodus kujunevad, mõjutavad tugevalt tema tulevikku. Tegureid, mida tuleb samm-sammult mõjutada, et liikumine muutuks ühiskonnas
iseenesestmõistetavaks ja sotsiaalseks normiks, on palju. Siiski usun, et just kõige käegakatsutavamaid ja kiiremini elluviidavaid muudatusi saavad algatada kohalikud omavalitsused – olgu selleks paremad liikumisvõimalused, infrastruktuur või koolielu korraldus. Sealt algab muutus.
Meil on vaja muuta liikumine oluliseks osaks noorte igapäevaelust – nii iseenesestmõistetavaks nagu hammastepesu või hommikusöök. See ei ole ainult tervise, vaid ka tulevikuvõimekuse küsimus. Noored, kes liiguvad, on tervemad, enesekindlamad, õpivad paremini ja on elus aktiivsemad osalejad. Kohalikul tasandil on meil rohkem mõjuvõimu, kui me vahel arvame. Küsimus on – kas me oleme valmis seda jõudu kasutama?
Arvamuslugu on inspireeritud Järvamaa liikumisharrastuse seminarist, mis toimus 11.aprillil.