Lõhe kuldse ringi ning ülejäänud Eesti vahel aina kasvab. Meil puudub täna selge nägemus, milline on riigi pikaajaline plaan regionaalpoliitikas ning kuidas seda plaanitakse ellu viia.
Täna puudub Eesti riigil selge visioon, milline peaks olema regionaalpoliitika. Milline on elu Tapal, Paides, Tõrvas ja paljudes teistes Eesti piirkondades aastal 2035? Kahtlemata on teinud riik teinud mitmeid edukaid otsuseid, et arendada regionaalpoliitikat, kuid minu hinnangu on see olnud suuresti juhuslik. Täna tundub, et riik on võtnud suuna, kus lastakse regionaalpoliitikal liikuda isevoolu ehk siis inimesed suunduvad sinna, kus on paremad töökohad, suuremad palgad, kvaliteetsem haridus jne. Vastanduv variant tänasele oleks, see kui riik võtaks selge sihi – näiteks igasse maakonda jääks mitmeid tugevaid tõmbekeskusi, kus on võimalik samaväärselt kuldsele ringile tarbida teenuseid. Antud variant eeldab aga seda, et riik astub pealtvaataja kohalt ning hakkab tegutsema.
Riigi suurimaks regionaalpoliitika elluviimise partneriteks peaks olema kohaliku omavalitsus. Kui vaatame tänaste omavalitsuste rahalist seisus, siis vastu vaatab keeruline olukord – ressurssi jätkub vaid hädapärasteks tegevusteks. Nagu viimasel ajal oleme meediast lugenud, siis mitmed Eesti omavalitsused on saneerimisele väga lähedal. Saneerimine või selle läheduses olemine tähendab suure tõenäosusega kärpeid – paremal juhul näeme asutuste liitmist ning halvemal juhul lausa sulgemist. Oleme ilmselt kõik lugenud viimaseid uudiseid, kus räägitakse nii rahvamajade kui ka erinevate koolide kooliastmete sulgemisest. See kõik näitab seda, et meie omavalitsuste tulubaasi tuleks ümbervaadata. Kas suurendada tasandusfondi osalust või veelgi enam pakkuda võimalusi omavalitsusele taotleda raha sihtotstarbeliselt.
Regionaalpoliitikat ei saa vaadata teistest poliitikatest eraldi. Kuna täna puudub selge nägemus regionaalpoliitikast, siis teiste poliitikate eest vedamisel tehakse mitmeid nn karuteeneid, mis paratamatult panevad maapiirkonnad keerulisse seisu. Toon näite oma koduvallast Türilt. Selleks, et Türi valla keskusesse, Türi linna uut koolihoonet ehitada vajas omavalitsus riigilt rahalist tuge. Riik seda ka muidugi pakkus, kuid mitme klausliga – selleks, et saaksite rahastust peate sulgema oma valla maapiirkondade kahes koolis kolmandada kooliastmed. Koolivõrgu optimeerimisega astutakse aga samm tagasi riigi regionaalpoliitikas. Omavalitsusena näeb Türi vald suurt vaeva, et meelitada noori maale kolima, kuid sellised “sunnitud” otsused, mida riik kõrvaltingimustega seab ei anna noorele perele just julgustavaid sõnumeid maale kolimiseks.
Olles Türi vallavolikogu liige näen ning tunnen karjuvat vajadust uute eluasemete järgi maapiirkondades. Erinevad kriisid maailmas on toonud esile maaelu võlud ning on pannud paljusid mõtlema võimalusele kolida maale. Vaatan antud probleemi noore inimese pilgu läbi. Kui noor on lõpetamas ülikooli ning on leidamas endale maapiirkonda töö, siis elukoha leidmisega võib probleeme tekkida. Kahtlemata võib leida endale korteri nõukaaegses paneelmajas aga uskuge mind, see pole äsja ülikooli lõpetanud ambitsioonika noore jaoks esimene eelistus. Türi valla näitena võin öelda, et viimane kortermaja ehitati 1980ndatel – see on hea näide sellest, kuidas turumajanduse põhine mõtlemine maaelu edasi ei vii. Selle tsirka 40 aasta jooksul on olnud nii suuri majandusbuume kui ka langusi, uusi kortemaju ning üürielamuid meil paraku siiani pole.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Ikka sellepärast, et teemale tähelepanu tõstatada. Lähenemas on riigikogu valimised, mille järel kujundatakse Eesti riigi järgnevate aastate tulevik. Kahtlemata ei kujune regionaalpoliitika valimiste põhiteemaks, kuid julgeoleku ning inimeste toimetuleku kõrval on antud teemapüstitus vägagi oluline, kui soovime, et elu igas Eesti piirkonnas oleks võimalik.